...

See tüdruk veel enne kui rääkima õppis
Tundis mis põhjus on olla just nüüd
Kuid unustas selle kuis aina lähemale jõudsid laed
Nüüd tühimik silmis ta sujub
Et kuidagiviisi parandada eelmiseid elusid
Ja anda mõte keset kõiksust ja massitarbimist
Mis tõi meid siia
Kus kõik tundub paigast
ja vale on rütm ja vale viis
Kes muu kui me ise võiks süüdi ju olla
Siin praegu ja täna
On vaja leida ühendus

...

Lamad maas ning tunnetad seda kui jääd
Ringi vaadates näed kõike uduhäguselt
Ja hääled mis sinuni kostuvad on vatised
Ometi ohutus kauguses,
kuid lõikavad kui klaasiklirin.
Sa suled silmad pimedusse lõpuks,
Õpid kõik uuesti selgeks enda jaoks.
Tõustes tagasi vaatad enda ette
Näed pehmet vaipa enese all,
Triipe padjapüüril,
Kuuled sooja tuule kerget vihinat.
Ja näed uuesti värve.
Vahepeal ehk ongi vaja
Uuesti alustada.

...

Sügisõuntele pune maalis palgeile
Lahkuv suvi.
Meri läks halliks
Ja jälle puhtale valgele paberile
Laotati maha üks tüdruk
Kelle silmad küll hästi
Seletavad õhku voolavat
Kuid vaikushetkil mõnikord
Pimedus vaid voolib teda seest.
Kui tõuseb üles oma värisevail jalgel
Ja talv on tulnud,
Kõikjal ainult helk.
Hakkab soojapuhuri tuules
Paberile tekkima üks muster.

...

Siinpool mustjaid mõttemulle
Sajab vihma hõbedast
Ja kõik nurgad me põuesoppides
On ääretult-ääretult erksad.

...

Meie elektri pikkadelt teekondadelt,
Selle üüratutelt traatidelt
On ühtäkki lendu tõusmas
Tuhandeid haruldasi tiivulisi.
Tõusevad, sahmivad, hõljuvad
Ja alati teavad kuhu jõuavad.
Nii kuis see särisev traatideski
Eal ei võta kõrvale suunda,
Ikka sinna vaid kus õige on koht.
Sügise hakul on minugi hinge
Vihmamärgades traatides
Pulbitsemas õige palju elektrit
Ja kostub tiivasahinat.
Ning see sahin üle möödunud suve
Juba teab kuhu jaama peab viima ta siht.

...

Vaatan meest bussi kõrvalistmel
Kel hall aeg on röövind viimsegi juukse laelt
Ja ma tean, et ta mõnikord haiget teeb
Oma punases palitus naisele
Siis kui aega on liialt vähe,
Et märgata asju häid.
Ja kui hommikul ainukegi buss
Sõidab nina alt ära,
Tahaks naine, et ta oleks
Nii palju jõudu,
Et mina jalgsi
Üle pikkade asfaltteede
ja murelompide.

...

Eramajade tagustes aedades
Koltunud aiatoolidel
Räägivad eakad õhuga
Ja lillelehtedega
Tarku sõnu mis eal ei jõuagi teisteni
Endas nii kinni olevateni
Kes sääl elusid räägivad ümber
Ja valesid maha.

...

Kiirelt läinud päev
Teise olematu päeva järel
Kui mõnel hingesugulasel jätkus
Vaid paar poolikut minutit et
Edasi anda
Häid sõnu mis alati
kõrgustesse innustavad katsetada
Üle raudaedade ja kännumügarike takistuste.
Päev päevalt aina enam
Tahan oma toretobedalt värvilistesse sussidesse
Jättagi oma suuri asfaldivälju näinud jalatallad
Ja ikka kohal olla et tunda
Seda kuis minu kodusoojuses
Hoolimata poelettide suurtest ja ahvatlevatest saialettidest
Ikka ema küpsetab parimaid pirukaid.

...

Läbisõitudel viivudeks ühendatud eemalviibijad.
Tulevad,
Tuletavad meelde kõik ainukordse
Mis sügavais metsades.
Jätavad poole endist teadmatult
Sambliku alla ja
Vanade kiikude rabeda köie kiudude vahele.
Pärastlõunal kaugenevad krusatee tolmupilvis
Tuttavaist küngastest.
Mida kaugemale
Seda enam unustab meel.
Kuni sild aukub ja rohi saab veest.
Ning üks paik
jääb siiski neil kaduma seest.

...

Eile ujusin meres.
Sünge ei olnud
Küll aga põletav vesi
Tungles kopsuõnarustesse.
Et läbi ujuda on jõudu vaja
Soe sulatas sel haagid minuga.
Ei tahtnudki enam tagasi saarele.
Harjusin kuumaga
Ööselgi ulpisin.
Nüüd mõistan
Et taevatähed jäid mandrile.
Ööd on siin nii pimedad.

...

Kõige ilus-hapramatel hetkedel
On sõnad olematusesse suunatud
Pilgud kõrgustesse
Ja sisemused tuksuvad sekundeid.
Süda pumpab uduõrna ihusse magushaput.
Alateadvused teavad piiri
Seda mis lääget ei ületa.
Magusroosas me liikmed kleepuksid
Kokku ja jääksid nii
Olemata ajas ja koostöös
me sügavaima seesmisega.
Pisut haput kui hõljub me kohal
Saab rooste roogitud silme eest.

...

Püüan näpuga värvipurgist
Sinist ja punast
Ja kõige enam kollast ja head.
Sulen silmad kinni valgusesse
Tunnetan nii paremini sinu värve.
Ma tunnetan sulle pildi.
Ja kui kõik teised ka ütlevad
Et mis see pilt ikka aitab
Siis tea, et kui tahad
Võid alati seda värvipuhangut silmitsedes
tunda neid kõige suuremaid minuteid
mis pesitsevad mõttelünkades ja sõrmemustrites.
Kui suured hetked ka kaugele pilvedega eemale hõljuvad
Siis joonistan sulle pildi
Et taas mäletada saaksid
Et see ongi armastus.

...

Peale piiri ei oleks enam
pilte mu tulevikualbumis.
Nendest vaid üle nurga ootavatest
Hingesoojadest olemustest.
Aja liikumisel oleks teine siht.
Mitte kui mind ühena
Edasi viiv.
Vaid edasi-tagasi liikuv
Sirgel lõigul.
Foonita meistriteose
Igavikuni poosi hoidev mannekeen.

...

sindrun veeklaasis,
kell ületab endised hetked,
valguse viib kaasa vihmapilve parv.
hea, et kõige maailma räpasuse kõrval
aega sai end alla langetada
meile kaela, kes me teame niigi,
et palju on jäätud ütlemata,
üle peade seatud pilgud.
vihmal lähedased suhted on ka muisteimaga,
õpetab ja suunab meid armastama.

...

Päev kui tuleb,
öö siis jääb
meie patjade alla
ja silmalaugude taha.
Öö kui päeva katus.
Käime ehk katuseid mööda,
hulgume öödes
ja päeval säästame sõnu
ja kogume mõtteid.

...

Vahel rõhub mõttevoole,
tõstab küsimärgid palgeile üks kinnitunud pärimus,
et seal kuskil,
kuhu minu teed veel ei vii,
on parem, helgem
ja et sinna raja pean varakult leidma.
Nii silmalaud raskeks muutuvad
ja vaade häguseks.

Kuid enne veel kui omad teed on tallatud,
ehk ei peakski kaugustesse mõtlema.
Ma kuulun hetkesse
ja päike paistab mulle ikka just nii kõrgelt kui peab.
Pole vaja kõigutada sildu
ja väänata silmapiiri.

Kõik mida ma vajan on igas hetkes olemas,
tuleb tõsta vaid pea.
Eeskuju võtan pilvedelt,
nende sujuvalt liikumiselt.
Ei ette nad torma,
neil on oma rajad.

...

Ukseavadesse imbunud ohkeid.
Sisse ja välja viivad jäljed.
Kas tuled nüüd või lähed,
vahet ju vist polegi,
kannul käib sul tühjus ikka.
Tühipaljas sammude kõla.
Sõnatu.

...

Sirgume, võrsume, kokku kasvame.
Kevad toob õisi ja talv esimese lume.
Külmaga maapind me all tardub,
kuid meie päikest kanname
päevast päeva.
Tuleb aeg mil langevad lehed
ja meiegi jääme liiga kauaks vaatama sügistaevasse
pilvi liikumas, kaugnemas, uut paika otsimas;
kuidas kaugemal vuhiseb tuul ja virguvad inimesed.
Enese mõtted kaugemale puhuvad meid üksteisest.
Üks ihkab vihma ja teine päikest.
Ja kui ka mõlemad kaela saame saju
on siiski väät see kõik,
sest ka vikerkaareks on vihma vaja.

...

Kuulge tõusikud, nutmine ei ole häbiasi.
Võtke kätte ja nuuksuge end tühjaks,
enne kui pöörate oma mured teiste omadeks
ja lömastate nad kokku kui õhukese salvrätiku.
Maailmal ei ole vaja musti auke,
mis kõike endasse tõmbavad.
Kui inimesed on ka loodud kannatama
siis ometi õppige tegudest,
et lihtsam oleksläbi elu minna
ja lasta teistelgi rahus kulgeda.

...

Reaalsus käib vastu maad
Ja lombid võib-olla et tunnevad valu,
Mida langejad kannavad.
Pilgus on hirmu ja teadmatust
Kas ja mis toob loojang.
Teised pigistavad silmad kinni
Kas siis tundes või ei.
Lähevad tümpsuga kaasa
Trollides, bussides, eraautodes.
Tänaval on mure,
Ei nad mujaltki puudu.
Igaüks omas lombis.

...

Kui killud õnne tooksid
Laseksin enesel langeda kõrgelt
Pea pilvepiirilt halastuseta.
Ja õnnega külvaksin üle musta maa haigutused.

...

Võite mind vihmastel oktoobrikuu õhtutel
Leida tänavalaternate kollase valguse rüpest.
Leht langeb ja kaugeneb noot.
Järgmise toob tuul ja rütmist vallandub piiskade muusika.
Igal loigul peegeldub mind
Ja minu mõtteid või mõttetust.
Kulgen ,looklen ja helisen.
Kuhu suunas teab vaid tuul.
Tuules peitub kõik.
Tuua ja viia ta suudab.
Sügisest sügisesse ning
Tagasi koju.

...

Tunnen naha alla pugemas külma,
Kuid söön jäätist peale.
Raskuste tumehall kumav võlu.
Treppidel käies,
Mis ilma tippu jõudmise koormuseta
Lakkaksid olemast.
Koju jõudes on kohvitops tühi
Ja jalanõud märjad.
Aga võlu on kusagil alles.

...

Sinu varjul on õrnkollased piirjooned
ja suvesoojad pehmed puuted.
Sinu olematu punase salli
minu enese väljamõeldud siniste triipude rüppe
langeb mu varjupool.

...

Mõnikord unustan ma ennast
kellegi hoovi murule,
kuskile diivani patjade vahele,
kellegi käte soojusesse.
Nüüd jätsin end sinu kätte.
Hoia mind kuni väsivad me käed.

...

Süda tulvil muusikat.
Iga hetk uus rütm,
Igal tundel oma kõlavärv.
Lase mul kuulda sinus peituvaid helisid.
Seon su rütmid enese omadega.
Anna vaid taktimõõt.

...

Igati nii võiks jäädagi hõljuma.
Kuis tänavalaterna valguste kütkes
on hingel nii soe.
Igat sammu me lemmikviiside taktis ma tunnen
ja hõõgun
ning on puudealustel sõnadel puhkemas õisi.

...

Kruuside sangad vaid teavad
meie igahommikusi muresid.
Käed kramplikult haardes .
Ja kui päike ikka tõuseb hiljem kui muidu
jäävad head sõnad pudrukaussidesse.

...

Tervitused tegemata,
Ebahuvitatult on mindud.
Asi süveneb,
Võttes vale kuju.
Kõrvalt ei suudeta muuta.
Ikka lahkutakse sõnatult.

...

Must taust.
Sellel maalitud piir.
Mustvalgelt, sest värvid veel annaksid lootust,
et tuleb uus hetk,
võimalus ehk.
Piirid aga ka mustvalgelt on ületatavad
kui sinus endas vaid jätkub värve.

...

Teha sõnu ei olegi raske.
Raskem on panna nad toimima
lugevate silmade kasuks,
kirjutavate käte rõõmuks.
Et nad midagi suurel kiirusel
anda jõuaksid.
Neile kel vaja on valgust.
Pakkuda värve pimedaile
Ja päeva ööliblikaile.
Ma tahaksin.

...

Tunnen, et ta jälgib mu mõtteid,
aimata soovib.
Ent vaadates tal mujal uitab pilk.
Mida sa neis silmis peidad?
Kulmude kaitse all,
Kõige sügavaimas käänus.
Mida ütleksid?
Kui vaid ulatuksin.

...

Tervitused tegemata,
Ebahuvitatult on mindud.
Asi süveneb,
Võttes vale kuju.
Kõrvalt ei suudeta muuta.
Ikka lahkutakse sõnatult.

...

Ebareaalsused leiavad aset
Seal, kus iga asi end õigustab.
Õigust ei saa keegi anda,
See peab olemas olema
Pime-sügavikes.
Kõik tundub siiski reaalne.
Pealtnäha.

...

Ma kuulen aga ei kuula,
Tean aga ei tunne.
Seal vahel õhkõrn vaid piir on.
Ületan ühe,
süvenen teises.
Kohmakalt tuiklen,
mind näha on siiski,
vaid seal kust tulen
esimeses,
ühes ja ainsas,
siinpool õhkõrnust.

...

Kuskil pole piisav.
Topeltpiinlev ohe,
Soolveest niiske silmapaar.
Seda aknaruutudest nähes ei aimata.
Ruutude ees on lillelised kardinad.

...

Must taust.
Sellel maalitud piir.
Mustvalgelt, sest värvid veel annaksid lootust,
et tuleb uus hetk,
võimalus ehk.
Piirid aga ka mustvalgelt on ületatavad
Kui sinus endas vaid jätkub värve.

...

Piiratud leviga jutud.
Lühikesed lihtlaused
ja mööda vaadatud pilgud.
Ühekordselt mitmekordistunud.

...

Igati nii võiks jäädagi hõljuma.
Kuis tänavalaterna valguste kütkes
on hingel nii soe.
Igat sammu me lemmikviiside taktis ma tunnen
ja hõõgun
ning on puudealustel sõnadel puhkemas õisi.

...

Kruuside sangad vaid teavad
meie igahommikusi muresid.
Käed kramplikult haardes .
Ja kui päike ikka tõuseb hiljem kui muidu
jäävad head sõnad pudrukaussidesse.

...

Kui sa nüüd tuleksid
ja mind embaksid,
sooja õhkaksid
siis oleksin ma otsast lõpuni rõõmus,
sest maa mu all
on külm ja tardunud.
Siis väärtuslikud hetked
justkui filmis
ma jäädvustan
oma südasügavike filmilindile
igaüks kui iseseisev kunstiteos