...

Vahel rõhub mõttevoole,
tõstab küsimärgid palgeile üks kinnitunud pärimus,
et seal kuskil,
kuhu minu teed veel ei vii,
on parem, helgem
ja et sinna raja pean varakult leidma.
Nii silmalaud raskeks muutuvad
ja vaade häguseks.

Kuid enne veel kui omad teed on tallatud,
ehk ei peakski kaugustesse mõtlema.
Ma kuulun hetkesse
ja päike paistab mulle ikka just nii kõrgelt kui peab.
Pole vaja kõigutada sildu
ja väänata silmapiiri.

Kõik mida ma vajan on igas hetkes olemas,
tuleb tõsta vaid pea.
Eeskuju võtan pilvedelt,
nende sujuvalt liikumiselt.
Ei ette nad torma,
neil on oma rajad.