...

Päev kui tuleb,
öö siis jääb
meie patjade alla
ja silmalaugude taha.
Öö kui päeva katus.
Käime ehk katuseid mööda,
hulgume öödes
ja päeval säästame sõnu
ja kogume mõtteid.

...

Vahel rõhub mõttevoole,
tõstab küsimärgid palgeile üks kinnitunud pärimus,
et seal kuskil,
kuhu minu teed veel ei vii,
on parem, helgem
ja et sinna raja pean varakult leidma.
Nii silmalaud raskeks muutuvad
ja vaade häguseks.

Kuid enne veel kui omad teed on tallatud,
ehk ei peakski kaugustesse mõtlema.
Ma kuulun hetkesse
ja päike paistab mulle ikka just nii kõrgelt kui peab.
Pole vaja kõigutada sildu
ja väänata silmapiiri.

Kõik mida ma vajan on igas hetkes olemas,
tuleb tõsta vaid pea.
Eeskuju võtan pilvedelt,
nende sujuvalt liikumiselt.
Ei ette nad torma,
neil on oma rajad.

...

Ukseavadesse imbunud ohkeid.
Sisse ja välja viivad jäljed.
Kas tuled nüüd või lähed,
vahet ju vist polegi,
kannul käib sul tühjus ikka.
Tühipaljas sammude kõla.
Sõnatu.

...

Sirgume, võrsume, kokku kasvame.
Kevad toob õisi ja talv esimese lume.
Külmaga maapind me all tardub,
kuid meie päikest kanname
päevast päeva.
Tuleb aeg mil langevad lehed
ja meiegi jääme liiga kauaks vaatama sügistaevasse
pilvi liikumas, kaugnemas, uut paika otsimas;
kuidas kaugemal vuhiseb tuul ja virguvad inimesed.
Enese mõtted kaugemale puhuvad meid üksteisest.
Üks ihkab vihma ja teine päikest.
Ja kui ka mõlemad kaela saame saju
on siiski väät see kõik,
sest ka vikerkaareks on vihma vaja.

...

Kuulge tõusikud, nutmine ei ole häbiasi.
Võtke kätte ja nuuksuge end tühjaks,
enne kui pöörate oma mured teiste omadeks
ja lömastate nad kokku kui õhukese salvrätiku.
Maailmal ei ole vaja musti auke,
mis kõike endasse tõmbavad.
Kui inimesed on ka loodud kannatama
siis ometi õppige tegudest,
et lihtsam oleksläbi elu minna
ja lasta teistelgi rahus kulgeda.