...

Reaalsus käib vastu maad
Ja lombid võib-olla et tunnevad valu,
Mida langejad kannavad.
Pilgus on hirmu ja teadmatust
Kas ja mis toob loojang.
Teised pigistavad silmad kinni
Kas siis tundes või ei.
Lähevad tümpsuga kaasa
Trollides, bussides, eraautodes.
Tänaval on mure,
Ei nad mujaltki puudu.
Igaüks omas lombis.

...

Kui killud õnne tooksid
Laseksin enesel langeda kõrgelt
Pea pilvepiirilt halastuseta.
Ja õnnega külvaksin üle musta maa haigutused.

...

Võite mind vihmastel oktoobrikuu õhtutel
Leida tänavalaternate kollase valguse rüpest.
Leht langeb ja kaugeneb noot.
Järgmise toob tuul ja rütmist vallandub piiskade muusika.
Igal loigul peegeldub mind
Ja minu mõtteid või mõttetust.
Kulgen ,looklen ja helisen.
Kuhu suunas teab vaid tuul.
Tuules peitub kõik.
Tuua ja viia ta suudab.
Sügisest sügisesse ning
Tagasi koju.

...

Tunnen naha alla pugemas külma,
Kuid söön jäätist peale.
Raskuste tumehall kumav võlu.
Treppidel käies,
Mis ilma tippu jõudmise koormuseta
Lakkaksid olemast.
Koju jõudes on kohvitops tühi
Ja jalanõud märjad.
Aga võlu on kusagil alles.

...

Sinu varjul on õrnkollased piirjooned
ja suvesoojad pehmed puuted.
Sinu olematu punase salli
minu enese väljamõeldud siniste triipude rüppe
langeb mu varjupool.

...

Mõnikord unustan ma ennast
kellegi hoovi murule,
kuskile diivani patjade vahele,
kellegi käte soojusesse.
Nüüd jätsin end sinu kätte.
Hoia mind kuni väsivad me käed.

...

Süda tulvil muusikat.
Iga hetk uus rütm,
Igal tundel oma kõlavärv.
Lase mul kuulda sinus peituvaid helisid.
Seon su rütmid enese omadega.
Anna vaid taktimõõt.

...

Igati nii võiks jäädagi hõljuma.
Kuis tänavalaterna valguste kütkes
on hingel nii soe.
Igat sammu me lemmikviiside taktis ma tunnen
ja hõõgun
ning on puudealustel sõnadel puhkemas õisi.

...

Kruuside sangad vaid teavad
meie igahommikusi muresid.
Käed kramplikult haardes .
Ja kui päike ikka tõuseb hiljem kui muidu
jäävad head sõnad pudrukaussidesse.

...

Tervitused tegemata,
Ebahuvitatult on mindud.
Asi süveneb,
Võttes vale kuju.
Kõrvalt ei suudeta muuta.
Ikka lahkutakse sõnatult.

...

Must taust.
Sellel maalitud piir.
Mustvalgelt, sest värvid veel annaksid lootust,
et tuleb uus hetk,
võimalus ehk.
Piirid aga ka mustvalgelt on ületatavad
kui sinus endas vaid jätkub värve.

...

Teha sõnu ei olegi raske.
Raskem on panna nad toimima
lugevate silmade kasuks,
kirjutavate käte rõõmuks.
Et nad midagi suurel kiirusel
anda jõuaksid.
Neile kel vaja on valgust.
Pakkuda värve pimedaile
Ja päeva ööliblikaile.
Ma tahaksin.

...

Tunnen, et ta jälgib mu mõtteid,
aimata soovib.
Ent vaadates tal mujal uitab pilk.
Mida sa neis silmis peidad?
Kulmude kaitse all,
Kõige sügavaimas käänus.
Mida ütleksid?
Kui vaid ulatuksin.

...

Tervitused tegemata,
Ebahuvitatult on mindud.
Asi süveneb,
Võttes vale kuju.
Kõrvalt ei suudeta muuta.
Ikka lahkutakse sõnatult.

...

Ebareaalsused leiavad aset
Seal, kus iga asi end õigustab.
Õigust ei saa keegi anda,
See peab olemas olema
Pime-sügavikes.
Kõik tundub siiski reaalne.
Pealtnäha.

...

Ma kuulen aga ei kuula,
Tean aga ei tunne.
Seal vahel õhkõrn vaid piir on.
Ületan ühe,
süvenen teises.
Kohmakalt tuiklen,
mind näha on siiski,
vaid seal kust tulen
esimeses,
ühes ja ainsas,
siinpool õhkõrnust.

...

Kuskil pole piisav.
Topeltpiinlev ohe,
Soolveest niiske silmapaar.
Seda aknaruutudest nähes ei aimata.
Ruutude ees on lillelised kardinad.

...

Must taust.
Sellel maalitud piir.
Mustvalgelt, sest värvid veel annaksid lootust,
et tuleb uus hetk,
võimalus ehk.
Piirid aga ka mustvalgelt on ületatavad
Kui sinus endas vaid jätkub värve.

...

Piiratud leviga jutud.
Lühikesed lihtlaused
ja mööda vaadatud pilgud.
Ühekordselt mitmekordistunud.

...

Igati nii võiks jäädagi hõljuma.
Kuis tänavalaterna valguste kütkes
on hingel nii soe.
Igat sammu me lemmikviiside taktis ma tunnen
ja hõõgun
ning on puudealustel sõnadel puhkemas õisi.

...

Kruuside sangad vaid teavad
meie igahommikusi muresid.
Käed kramplikult haardes .
Ja kui päike ikka tõuseb hiljem kui muidu
jäävad head sõnad pudrukaussidesse.

...

Kui sa nüüd tuleksid
ja mind embaksid,
sooja õhkaksid
siis oleksin ma otsast lõpuni rõõmus,
sest maa mu all
on külm ja tardunud.
Siis väärtuslikud hetked
justkui filmis
ma jäädvustan
oma südasügavike filmilindile
igaüks kui iseseisev kunstiteos